Sõja keskel olemisel ja osalisel äralõigatusel muust maailmast on sõduritele suur psühholoogiline mõju. See ei seisne ainult hirmus iga hetk kuulitabamus saada, gaasirünnaku alla jääda või suurtüki killuga pihta saada, vaid ka erinevate närvivapustuste üle elamises. Kaevikutes ebainimlikes tingimustes elamine ja pidev oht hoiab sõdurite närvid kogu aeg pingul. Pidev surmahirm ja piinades ligimese nägemine ei mõju sõduritele hästi. Isegi kui neil on õnne ja nad erinevalt piinarikalt surnud kaaslastest sõja lõpus koju tagasi saavad, on nad vaimselt hävitatud. ,,Tal on õigus. Me pole enam noorus. Me ei taha enam maailma vallutada. Me oleme põgenikud. Me põgeneme iseenda eest. Omaenda elu eest. Me olime kaheksatestkümneaastased ning hakkasime alles maailma ja elu armastama; kuid me pidime nende pihta tulistama. Esimene granaat, mis märki tabas, tabas me südant. Oleme välja lülitatud mõistlikust tegevusestm edasipüüdmisest, progressist
juhtub järgmisena. Sõja keskel olemine ja osaline äralõigatus muust maailmast avaldab sõdijatele suur psühholoogist ning laastavat mõju. See ei seisne ainult hirmus iga hetk kuulitabamus saada, gaasirünnaku alla jääda või suurtüki killuga pihta saada, vaid ka erinevate närvivapustuste üle elamises. Kaevikutes ebainimlikes tingimustes elamine ja pidev oht hoiab sõdurite närvid kogu aeg pingul. Isegi kui neil on õnne ja nad erinevalt piinarikalt surnud kaaslastest sõja lõpus koju tagasi saavad, on nad vaimselt hävitatud, sest kõige selle koleduse nägemine teeb oma töö. 11. september 2001. aasta, kuupäev, mis on ilmselt üks meeldejäävaim maailmasõdade kõrval. Päev, millest U.S.A ning maailm pole siiani toibunud. Al-Quaeda terrorirünnak kaksiktornidele põhjustas mitmekümnete tuhandete inimeste surmasid, kadunuksjäämisi ning vigastusi rekordkiirusel. See oli aeg, kui kogu maailma tundis kaasa ohvrite omaksetele, sest