V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
tänavaile püstitatud piinariistadega valitses Grève'i platsil, Turuplatsil, Dofääni platsil,
Trahoiri teeristil, Seaturul, koledal Montfauconil *, Seersantide väravas, Kasside väljakul
ja Saint-Denis' väravas, arvestamata veel arvutuid prevoode, piiskopi, kapiitlite, abtide
võllapuid ja priorite omi, kes õigust võisid mõista; arvestamata ka seaduslikke uputuspaiku
Seine'i kaldal. On lohutav mõelda, et nüüd on üksteise järel kadunud kõik see surmanuhtluse
varustus, piinariistade luksus, piinamisviiside fantaasiaküllane leidlikkus, mis Grand-
Châtelet's iga viie aasta takka tarvilikuks tegid piina-pingi uuendamise. Surmanuhtlus on
ühest seaduseraamatust teise kihutatud, ühelt platsilt teisele aetud ja nüüd pole meie tohutu
suures Pariisis muud kohta kui too Grève'i platsi häbistatud nurk oma viletsa, varjatud,
äreva, häbeliku giljotiiniga, mis alati näib kartvat, et ta värske teo pealt tabatakse -- nii ruttu
kaob ta jälle, kui ta oma hoobi on andnud!
III
annaabi.ee 
