"piinapingini" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

puudutus paistis talle siiski veel külmem olevat. 1 8 3 «Oh,» sosistas ta, «see on surma jäine käsi. Kes te ometi olete?» Preester tõstis torba üles. Tütarlaps vaatas ja nägi selle sünget nägu, kes teda juba ammust aega oli jälitanud, deemoni pead, kes Falourdeli juures ta kalli Phoebuse kohale ilmus, silmi, mida ta viimati pussnoa läheduses nägi hõõguvat. Selle inimese ilmumine, mis talle alati saatuslik oli olnud, teda õnnetusest õnnetusse ja kuni piinapingini 312 lükanud, kiskus ta tardumusest välja. Tihe loor, mis ta mälestusele oli laskunud, rebenes. Kõik ta õnnetu juhtumuse üksikpildid alates ööst Falourdeli juures kuni kohtuotsuseni Justiitspalees tulid korraga ta mällu, ja mitte ebamääraselt ning ähmaselt nagu seni, vaid selgelt, aredalt, teravalt, rabavalt ja õudselt. Need pooleldi kustunud, ülemääraselt suurte kannatuste all peaaegu ununenud mälestused ärkasid tas uuesti ellu selle sünge kuju lähedal,