A.dumas Kolm musketäri terve raamat
See oli kohutav silmapilk. Kui ma seni veel võisi kahelda mind tabanud õnnetuses,
siis nüüd oli hirmu reaalsus hajutanud kõik kahtlused: viibisin mehe võimu ses, keda
jälestasin ja põlgasin. See mees oli võimelin kõigeks ja oli mulle juba tõestanud, millega
ta võib hak kama saada.»
«Kes oli see mees?» küsis Felton.
«öö veetsin ma toolil, võpatades iga vähimagi krõ bina peale, sest kesköö paiku
kustus lamp ja ma oli taas pimeduses. Kuid öö möödus, ilma et mu piinaj oleks uuesti
ilmunud. Saabus hommik, laud oli kadunud, ainult nuga oli minu kätte jäänud.
See nuga oli kogu mu lootus.
Olin surmani väsinud. Silmad põlesid magamatusest sest ma ei julgenud hetkekski
uinuda. Hommiku saabumisega rahunesin, viskusin voodile, lahkumata oma vabastajast
-- noast, mille peitsin padja alla.
Kui ma ärkasin, oli laud uuesti kaetud.
Vaatamata hirmule ja ahastusele tundsin seekord tugevat nälga. Neljakümne kaheksa