lahustamatuks. Järelikult on emulgeerimine lipiidide seedimise võtmemoment. Põhiemulgaatoriteks on sapphaped ja nende soolad. Pindaktiivsetna vähendavad emulgaatorid rasva ja vee vahelist külgetõmmeet. Sapphapped ja nende soolad lammutavad suured tilgad peenemulsiooniks. 1)seedimine suuõõnes kuna lipiidid on emulgeerimata, pole neutraalrasvade hüdrolüüs lipaasi toimel märkimisväärne. 2)seedimine maos täsikasvanute puhul toimub maos piimrasvade märgatav hüdrolüüs, sest mao lipaas ja suuõõne lipaas on suhteliselt hapekindlad ja lammutavad lühikese-ahelalisi rasvhappejääke sisaldavaid toidurasvu (nt piimarasv). Siiski pärsib tugevalt happeline keskkond lipaasi toimet ja maos jääb lipiidide üldine seedimine piiratuks. Suuõõne ja eriti mao lipaasi toimel lõhustub teatud kogus triglütseriide siiski rasvhapeteks ja monoglütseriidideks, mis amfifiilsete molekulidena aitavad kaasa emulgeerimisele
pastöriseeritud piimaks ja mitmekuulise säilimisajaga kõrgpastöriseeritud piimaks. Toorpiima eeliseks loetakse biokeemilise koostise (vitamiinid, ensüümid, rasvakerakesed jne) lüpsijärgset säilimist muutumatul kujul. See tagab piima kui toituaine kõrge biovääruse. Piima pastöriseerimise põhieesmärkideks on inimesele ohtlike mikroobide hävitamine ja toote säilivusaja pikendamine. Samuti pidurdab see piimrasvade rääsumist. Pastöriseerimisel kaob aga piima loomulik bakterivastane toime ning väheneb osade vesi- ja rasvlahustuvate vitamiinide sisaldus. Kõrgpastöriseerimisega (piima lühiajaline töötlemine temperatuuril 135-150°C) kaob kogu piimas leiduv mikrofloora ja see tagab piima pikaajalise säilimise ka toatemperatuuril. Eesti ostja eelistused piimatoodete suhtes on nende aastatega mõnevõrra muutunud. Joogipiim on