Marie Under
taas segad elu salalahu, Ei kaja vastukaja kimedust.
sa enam endasse ei mahu:
sus kääring, pakitsus ja kerk. Ta varivaikselt astub sulgund-tõrges.
Pilk sissepoole - silmad kaugel kõrges.
Kui rõõmulik su vetevääne, Maa kuum ta sammest. Ülal külmad tähed.
kui lahti kargab nire sõlm!
Siin juurdevool, sääl ärakääne, Mu vastaspoolne teisik, kuhu lähed?...
kaob piimauttu kõnts ja jääne Ees sünge valvur langetamas piiki:
ja vahukirme rajahõlm. võid astuda - võid jääda Nimetuse riiki.
Sa imetasid rohu rakku:
juur sitkus, pingul kõrte siid.
Ei isemeelt, ei vastuhakku,
kõik hargneb, püüdleb määrat jakku -
mis ühte kuulub, ühte viid.
Mis sügisel su sülle kukkus,
kõik korjas sinu käsi soe;
mis üle jäi, mis muidu hukkus -
su hingeaurus vaikselt tukkus:
nüüd lõid sa surmast - elukoe
annaabi.ee 
