Lahmuse Mõis
Lepingu järgi
pidi juustumeister saama mõisavalitsuselt iga päev nii palju piima, kui see anda saab, toop piima (=1,23 l) maksis
maist augustini 3 ¾ ja ülejäänud kuudel 3 ½ kopikat. Mõis pidi oma karja vähemalt kaks korda päevas lüpsma ja
piima juustukotta ise kohale toimetama. Mõis säilitas õiguse müüa piima ka oma inimestele (töölistele). Lepingus
sätestati piima eest tasumise kord ja määratleti kautsjoni tasumise tingimused. Piimarentnik sai mõisalt nii
hooned, eluruumid kui ka osa masinaid (juustupressi, võimasina jm) ja anumaid. Mõis andis ka aiamaa ja
küttepuud.
Lahmuse oli tüüpiline Liivimaa mõis. Karjakasvatus ja piimakarjandus oli 19. sajandi lõpul20. sajandi algul juhtiv
mõisamajanduse suund Eestis, kui raudteevõrgu rajamise järel tekkisid soodsad tingimused piimaproduktide
turustamiseks. Tüüpiline mõisamajapidamistele oli seegi, et seal töötasid oma meiereid ja juustukojad, mis
annaabi.ee 
