V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
«Ma hoiatasin ju teid, et ta on hull. Aga te tahtsite teda siiski näha!»
«Aga võib-olla on sel hullul õigus, doktor Jacqu«s!» vastas vader endisel toonil ja kibeda
muigega.
«Kuidas ise arvate,» vastas Coictier kuivalt. Siis aga pöördus ta ülemdiakoni poole: «Teie
teete liiga kähku oma otsuseid, dom Claude, ja Hippokratesest * saate te sama kergesti jagu
kui ahv pähklist. Arstiteadus unenägu! Arvan, et kui rohuteadlased ja mürrimeistrid * praegu
siin oleksid, piiluksid nad teid kividega. Te eitate siis armujookide mõju verele, salvide
mõju ihule! Te eitate siis lillede ja metallide igipõlist farmaatsiat, mida nimetatakse
looduseks ja mis on loodud just selle põlise haige jaoks, kelle nimi on inimene!»
«Ma ei eita,» vastas dom Claude külmalt, «rohutea-dust ega haigeid. Ma eitan arsti.»
«Teie arvates pole siis õige,» jätkas Coictier tuliselt, «et podagra on sisemine sammaspool,
annaabi.ee 
