“Seiklus kosmoses” Oli pime. Marsi valgustas vaid kaugelt paistev kuu Deimos. Pisike ufonaut kössitas ühe suure kraatri serval ja uuristas oma ainsa varbaga paksu punase tolmu sisse jutikesi. Tal oli väääga igav. Ema ja isa olid läinud õhtusöögiks suurest järvest marsikala püüdma. Ühtki rohelist sõpra ka ei paistnud õues oelvat. Sõbrad olid muidugi kõik kodudes ja istusid oma läpakate taga Naut-bookis või piiksusid Mypes omavahel. Pisikesel ufonaudil oli eilsest õhtust arvutikeeld. Ta oli intermarsi avarustest leidnud lennumasina tegemise õpetuse ning proovis sellega oma maja katuselt Deimosele lennata, kuid oli hoopis katuselt alla kukkudes lõhkunud ema kasvuhoone, kus viimane hapniku keskkonnas väärt marsikurke kasvatas. Äkki märkas ta taevas kummalist lendavat objekti, mis hirmuäratava kiirusega talle lähenes. Ufonaut jõudis viimasel hetkel kraatri serva taha varju hüpata,
liikumist. Kõnelemine on ju kõige keerulisem lihastegevus üldse! FOXP2 on ainus geen, mille kohta on teada, et see on seotud konkreetselt keele arenguga. Tegime katseid hiirtega: neil on ka FOXP2 geen nagu inimestel, kahe muutusega. Lülitasime hiirtel need muutused välja, nii et neil hakkas see geen toimima samamoodi nagu inimestel. Olime üllatunud, et inimese FOXP2 geeniga hiired olid füüsiliselt täiesti terved, aga piiksusid teisiti, natuke sügavamalt. Ja nende õppimisvõime paranes. Neandertallase FOXP2 geen oli muide samasugune nagu inimestel. 1. Milliseid vaatluslikke tõendeid on leitud Paisuva Universumi hüpoteesi tõestamiseks? 1912. - Vesto Slipher leidis, et galaktikad eemalduvad Maast suure kiirusega, nende spektrile oli iseloomulik punanihe. 1929. Edwin Hubble (1889-1953) oli kümme aastat teinud vaatlusi; leidis, et kaugemad
hulgast, mis sinna suundusid. See viis nad varsti nõidusliku allika juurde, mille bassein oli inkrusteeritud sädelevate kristallidega. Allikas oli keset koobast, mille võlvi toetas hulk fantastilisi, suurte stalaktiitide ja stalagmiitide ühinemise teel tekkinud sambaid -- sajandeid kestnud lakkamatu veetilkumise tagajärg. Laes rippusid tohutud kobarad nahkhiiri, tuhanded ühes hunnikus; valgus häiris neid, ja nad lendasid sadade kaupa alla, piiksusid ja tungisid ägedasti küünalde peale. Tom tundis nende teguviisi ja teadis, milline oht oli sellega seotud. Ta haaras Becky käe ja tõmbas ta kiiresti esimesse ettejuhtuvasse käiku, kuid siiski mitte küllalt kiiresti, sest koopast väljumisel kustutas üks nahkhiir oma tiivaga Becky küünla. Nahkhiired ajasid lapsi tüki maad taga, kuid põgenejad põikasid igasse uude käiku, mis ette juhtus, ja vabanesid lõpuks ohtlikest loomadest
annaabi.ee 
