Tõde ja Õigus II Terve tekst
välja roninud, et härra Slopasev nutab, sest tema nägu on märg ja tema silmist jooksevad veel
praegugi pisarad, nagu kõneleks ta endamisi Puskinist, sellest maailma suurimast luuletajast.
Selleks polnud keegi ette valmistatud ja sellepärast rabas ta kõiki ühtemoodi. Slopasevi pisarad
tundusid poistele peaaegu ilmutusena. Nüüd võisid teised klassid paugutada ja karjuda niipalju
kui süda kutsub, Slopasevi klass ei piiksatanudki enam. Ja selles vaikuses küsis Slopasev
sama vaikselt:
,,Lapsed, miks te mulle seda tegite?"
Aga ükski ei vastanud.
,,Olen ma teie vastu halb olnud?" küsis Slopasev uuesti. ,,Paas, teie olete juba täiskasvanud,
ütelge teie, olen ma halb olnud."
,,Ei," vastas Indrek.
,,Aga miks te siis teete minuga nõnda?"
,,Te olete sagedasti purjus, härra õpetaja," vastas Indrek nüüd.
Aga seda vastust ootas Slopasev nähtavasti kõige vähem. Ta jäi suurte tardunud silmadega