E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Mina jõudsin vaevalt keldrisse tõrre alla
pugeda. Teised võeti piikide otsa nagu silgud vardasse. Mina vabisesin kui haavaleht ega
julgenud
hulgal ajal pead torre alt välja pista. Kui viimaks ometi tõrre äärt tõstsin, oli öö käes ja kõik
kära vaikinud. Siis hakkasin kõigest jõust Tallinna poole sibama, jooksin kaks ööd läbi, päeval
hoidsin ennast metsades ja rabades varjul. Ma oleksin kas või põlevasse ahju pugenud, et neid
koledaid piigimehi mitte näha, aga ometi juhtusin neid veel korra nägema, kui nad parajasti
küla põletasid ja külarahvast tapsid. Ma pistsin nagu jänes koerte eest punuma ega vaadanud
enne tagasi, kui väsimuse pärast ninaga mudalompi kukkusin.»
Vapra mehe halenaljakas, luksumisega segatud ja veidrate kehaliigutustega soolatud
reisijutus-tus kiskus vanemate murelikud näod vägisi naerule. Esimene ehmatus kadus, uus
julgus tuli lootusega ühes.
annaabi.ee 
