V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ja oletas, et pealtvaatajate naeru põhjuseks on mõni süüaluse lugupidamatu vastus, mida ta
Quasimodo õlgade kehitamisest välja luges, hüüdis suure vihaga:
«Lurjus, teie vastus väärib võllast! Teate ka, kellega teil tegemist on?»
Ta ägedus ei suutnud üldist rõõmupuhangut vähendada. Asi paistis kõigile nii kummaline
ja pentsik olevat, et meeletu naer ulatus isegi vastuvõtusaali seersantideni, nende
piigikandjateni, kelle juhmus kuulus nende mundri juurde. Ainult Quasimodo oli ikka veel
tõsine, sel lihtsal põhjusel, et ta midagi aru ei saanud, mis ta ümber sündis. Kohtunik, kes
üha rohkem vihastus, arvas, et ta peab samas toonis jätkama, lootes sellega kohtualust nii
koledasti hirmutada, et see kaudselt pealtkuulajatessegi mõjuks ja neisse aukartust
sisendaks.
«Ah, teie raiskuläinud, alatu kelm, kes te olete, mõtlete veel mõnitama hakata Chätelet'
annaabi.ee 
