Linnukeelte läkitusel leidis noormees kolmandal õhtul neitsi jäljed ning tormas tulisjalu kodu poole sõna viima. Sulevipoeg ja Alevipoeg tõttasid sõtta, piigakest päästma. Hädaohu ähvardusel tegi tuuletark sortsisõna sünnitusel laia järve vaenlastele vastu. Kahel kangel ei olnd ei lootsikut ega paati võtta, kuid õnnekorral oli Alevipoeg kodunt nõiavitsa kaasa võtnud ning nõidus silla üle vee, ning sellid tormasid Tuuslari talluse. Tapsid Tulletarga, päästsid piigakese ning panid tulekuke Tuuslari talusse. Olevipoeg, hoonetark, kosis hiljem kolmanda endale kodukanaks, keda kanged kälimehed vargavolist olid päästnud. Nõnda olid põrgust pääsenud piigakesed kangete meeste kaasaks saanud ning sugu kuulsalt sünnitanud.
Seejärel käskinud nad Kalevipojal läbi väravate kummardades minna kuni toaukseni. Kalevipoeg sammus küürakil kuni tee muutus laiemaks ning ta sai jälle püsti kõndida. Jõudis siis mees koopasse, kus lae küljes rippus lamp. Tagaseinas oli kaunis lai toauks. Uksepiida kõrval seisid kõrvuti kaks ämbrit, mõlemas märg vedelik. Ühes piimakarva, teises tõrvakarva. Tagaukse tagant kostus vokikese ratta vurin, ketraja kena helin, piigakese lustilaul. Neiu kõneles ilusast elus, mis enne valitsenud oli. Ta ootas kosilast, kes ta sealt päästaks. Neiu lugu kuulnud, püüdis Kalevipoeg ukse maha murda, kuid uks seisis vankumatult paigal. Otsustanud teise plaani kasuks, madaldas Kalevipoeg oma häält ning jutustas neiule, kuidas oli kaugelt tema õnnetut häält kuulnud ja teda siia otsima tulnud. Neiu kõnelenud suurest õnnest, et kosilane just õigel ajal jõudnud. Peremees oli kodunt läinud, eit
annaabi.ee 
