Maailmakirjandus IV. Loengute lühikonspektid
Kõige selgemini käib see nende kohta, kes on tarvitanud üht kahest traditsioonilisest juudi keelest – heebrea või
jidiši keelt. Heebrea keel oli alates meie ajaarvamise algusest kuni 19. sajandini kasutusel üksnes usutalituse
keelena ja seda peeti ilmaliku kirjanduse jaoks liiga pühaks. Esimesed heebreakeelsed jutu- ja romaanikirjanikud
asusid tegutsema 19. sajandi lõpus Leedus, teemadeks muidugi kauge ja kuldne piibliajastu. Heebrea ja araabia
keel kuuluvad mõlemad semi keelterühma ja on üsna lähedased sugulaskeeled. Jidiši keel on põhiliselt saksa
keele murre, millesse on jäänud keskajal Edela-Saksamaal Šveitsi piiri lähedal kõneldud saksa keele vorme ja
milles umbes kümme protsenti sõnu on üle võetud heebrea keelest. Keskajal oli veel kasutusel hispaania juutide
keel espanjool (heebrea mõjudega hispaania murre), mida pärast juutide pagendamist Hispaaniast 1492. aastal
kõneldi peamiselt Türgis
annaabi.ee 
