Artur Alliksaare elust
peretütre sünnipäevale. Arturit teati, kui head kõnepidajat. Toas oli suur
toalill maast laeni, Artur läks selle lille taha ja ütles, et kas ma võiksin teie
poole pöörduda läbi lillede.
Või teine lugu kui Arturi tädid hakkasid ratastega Põltsamaalt liikuma 8
km kaugusele Pudiverre vanavanemate juurde Lepiku tallu. Enne liikuma
hakkamist ütles Artur, et tema jõuab jala enne kohale, kui tädid ratastega.
Ja nii oligi, Artur tervitas neid maja uksel.
Onutütar Vilma Piibemann on meenutanud järgmist:
„Füüsilist tööd ta küll ei armastanud. Kui oli vaja pliidipuid saagida ja
lõhkuda, leidis ta ikka võimaluse, kuidas tüütu tegevust omamoodi teha.
Nii lõhkus ta puid istudes ja tavaliselt käis selle juurde mingi jutt. Kord
arutles ta, et vanad inimesed on väga tüütud ja nende eest hoolitsemine
nõuab vaeva. Et muret oleks palju vähem, kui inimesed jääksid vananedes
nii väikeseks, et neid saaks taskus kanda. Teine kord, kui ta sattus ühel
annaabi.ee 
