Aadliseisus
Kannupoiss saatis oma isandat sõjakäikudel, aitas
kaitserüü selga ning kontrollis relvade laskevalmis olekut. 18-21-aastane noormees, kes oli
hoolikalt treeninud ja oma isandale tõendanud head relvakäsitlusoskust löödi pidulikult
rüütliks ning rüütliks löömise mõõgahoop, oli viimane millele rüütel ei tohtinud vastu astuda.
Samuti puudus rüütlitel raamatutarkus.
Peamine, mida aadliku puhul hinnati oli jäägitu ustavus ning senjöör pidi sellele vastama
suuremeelsuse ja piiartu heldusega. Oma isanda truu teenimise ja isikliku vaprusega
sõjakäigul kindlustas aadlik enda ja oma tulevase perekonna au ja head nime. Teiseks aadli
aukoodeksis sisalduvateks omadusteks olid julgus, ausus, sõnapidamine ja galantsus.
Usatvusele ja lojaalsusele vastandus halvima omadustega reeturlikkus näiteks põgenemine
lahingust, oma isandat hätta jättes. Samas tegid tolleaegsed rüütlis ka tegusid, mis tänapäeva
annaabi.ee 
