"pihunesid" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

balustraadi ja kohe lendas üks kivijurakas teise järel alla. Vahel jälgis ta mõne tubli kivikamaka lendu ja kui see hästi märki läks, röögatas ta: «Hoo!» Hulgused ei kaotanud veel julgust. Juba paarikümnel korral oli paks uks, mille kallale sajad inimesed raskele tammepuust müürilõhkujale hoogu andes tormasid, võpatanud. Uksetiivad praksusid, nikerdused lendasid tükkideks, uksehinged hüplesid iga tõuke ajal, lauad tulid lahti, puuosad pihunesid raudraamikantide vahel. Quasimodo õnneks oli uksel rohkem rauda kui puud. Ta tundis, et peauks all hakkab juba järele andma. Kuigi ta midagi ei kuulnud, ometi põras iga hoop nii kiriku võlvistikus kui ka temas ühtviisi vastu. Ta nägi all võiduhimulisi ja märatsevaid hulguseid rusikaid hämara fassaadi poole tõstvat. Ta kahetses, et tal ega mustlastüdrukul tiibu polnud, nagu öökullidel, kes parvedena ta pea kohal lendu tõusid. Kivirahest ei piisanud ründajate tagasitõrjumiseks.