25. märtsil 1944 põles kirik varemeiks. 1946. aasta sügiseks oli kiriku tornil taas katus peal ning 1. detsembril 1946 hakkasid taas helisema kellad. Teenistusi peeti 1944-1946 Aleksandri kirikus, 1946 Ülikooli kirikus ning 1946-1966 Pauluse kiriku tiibhoones. 1948. aastal seiskus kiriku taastamine seoses õpetaja Harri Haameri arreteerimisega. Lõppes ka visalt püsinud noortetöö. 15. juulil 1945 likvideeriti ametlikult teine pihtkond. Nõukogude ikkes 14. aprillil 1950 jäi Tartu Linna Täitevkomitee Pauluse kiriku varemete taastamise osas eitavale seisukohale. Siiski jäid varemed lammutamata, arhitekt Arnold Matteus kinnitas müüride taastamiskõlbulikkust ning 23. märtsil 1957 lubab Ministrite Nõukogu taastamist jätkata. 1. mail 1959 vahetavad Tartu Pauluse koguduse õpetaja Arnold Võsu (1901-1971) ja Lüganuse õpetaja Johannes Selliov (1909-1991) oma kohad. Selliovi energilisel
Ülemmaakohtu tööd pidi juhtima teoorias kindralkub, II osa oodustasid maanõunikud, kui nende hääled ei ühtinud, siis kindralkuberneri hääl oli otsustav. Aga samas võis ta jääda ka vähemusse. Otsuse väljakuulutamine, mille ümkohus tegi, oli kindralkub kompetentsis. Kindralkub oli kindralkub kantselei, kus oli ametis hulk huvitavaid tegelasi alates sekretärist, postmeetes kuni toomkoguduse pastoriteni ( rootsi, saksa ja eesti pihtkond), rida tõlke, kes naabermaade keeli oskasid( eriti vene tõlk, riias ka poola tõlk). Ka timukas oli kindralkub palgal, maapunnitajad ja revidendid. Vastavalt arengule eraldunud ka hulk institutsioone nt tln linnusekohus, mis hiljem muutus iseseisvaks tln linnusekohtuks. Esialgu siiski kindralkub Kindralkub kantselei tegeles kodanike suhtlemisega ( inim esit massiliselt palvekirju.) lahendused olid siiski aeglased tulema. Nende lahendamine oli nende põhitöö. Kuna
annaabi.ee 
