Ilmar Laaban
" Oluline on ka see, et aforismide kogu lõpus
osutub Rroosi rahulikult tapetuks, jättes endast järele hunniku konte. Nii vastandab ta
maailma kurjusele ja kõlvatusele oma kurjuse ja kõlvatuse moraali, kuulutades sõnu
kulutamata: ,,Maksad kätte!"(Aspel,1989)
Esteetikaga tegelevad aforismid on veidi taltsama või irdunuma irooniaga. Rroosi põlastab
peaaegu sõralikult ajaluulet: ,,Luuletaja, ära aja peale oma ajaluulet!" või mõnitab vennalikult
pihtimusluulet: ,,Oh need huku-poed, kuhu sa poed, poeet!" Mis talle kohe üldse ei meeldi, on
esteetiline lohakus: ,,Lohede konarlus on koledaim lohakus." Oma eelistused võtab ta kokku
järgmiselt: ,,Stilne nafta on enam kui fantastiline", millele kajab muusika alal järg: ,,R.S.
atemaatilises muusikas sünnib ka maasikaist uusi matemaatkaid." Väärtuste ülimal astmel
istutab Rroosi puhta fantaasia ilusümbolina: ,,Oleviste torni tippu olematu roosi."(Aspel,1989)