Nüüdiskirjanduse tunnuseid
kultuurisituatsioonis "reaalsus" muutub fiktsiooniks. Kuidas reaalsust struktureeritakse,
jutustatakse (reality-showd, teleuudised, meedia laiemalt).
Näiteks saksa päritolu inglismaal elanud W. G. Sebaldi looming, kes oma keerulistes mälu ja
ajalooga tegelevatesse metafüüsilistes romaanides esindab just reaalsust ja fiktsiooni
kokkusulatavat hoiakut (nt statistika ja fotode kasutamine). [Vt nt Mati Sirkel "Sebaldiaana"
( Sirp, 04.02.2011)]
Kuid veelkord Shields: mida autobiograafilisemaks, pihtimuslikumaks, intiimsemaks tekstid
muutuvad, seda fragmentaarsemaks nad muutuvad.
Eesti nüüdiskirjanduse arengujooni
1. Suure kaasaja ainelise eepilise romaani ootus. Mõnes mõttes peegeldab neid ootusi
Andrus Kivirähki auhinnatud ,,Maailma otsas" või Urmas Vadi "Tagasi Eestisse" (2012) Teine
põlvkondade ülene ja rõhutatult eestiteemaline raamat on esseistlikus laadis ja tõeliselt suurt
ajalist haaret püüdlev Valdur Mikita ,,Lingvistiline mets"
annaabi.ee 
