V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
«Peaingel Miikaeli, nagu palvetes öeldakse.»
«Jumalakartmatu!» pomises vaim. «Naisega?»
«Confíteor '.» «Tema nimi on ... »
«Smeralda,» ütles Phoebus lustlikult. Vähehaaval tuli tagasi ta loomupärane muretus.
1 Tunnistan (lad. k.).
279
Selle nime juures pigistas lummutis ägedasti Phoebuse käsivart.
«Kapten Phoebus de Chäteaupers, sa valetad!»
Kes sel silmapilgul oleks näinud kapteni leegitsevat nägu, ta äkilist tagasihüpet, mis teda
preestri pihtidest vabastas, ta uhket ilmet, millega ta oma mõõgapärast kinni haaras, ja selle
raevunu ees mantlis mehe sünget liikumatust, oleks kindlasti hirmsasti kohkunud. See
meenutas don Juani võitlust Komtuuri raidkujuga.*
«Kristus ja saatan!» karjus kapten. «Sihukest sõna saab Chäteaupers'i kõrv harva kuulda!
Kas julged seda korrata?»
«Sa valetad!» ütles vari jäise rahuga.
Kapten kiristas hambaid. Munklummutis, fantoom, ebausk -- kõik oli hetkeks kadunud.
annaabi.ee 
