Juba minu vanemad ja vanavanemad on siin elanud ja töötanud. Minu õed ja vennad ning kõige lähedasemad sõbrad ning tuttavad samuti. Ja minagi elan, kasvan ja õpin siin. Sest see maa on minu sünnimaa, minu isade maa, mida ma eales teadnud olen. Aga ma tean, et meie isamaa musta mullapinda pole niisutanud mitte üksnes rõõmupisarad, vaid temas on ka ridamisi valutavaid vermeid. Ja neid ei ole kündnud sinna mitte meie oma vanemate parkunud pihkudest hoitud raudsed adraninad, vaid võõraste röövvallutajate tankiroomikud ja mürskude plahvatused. Meie isade maast on tehtud mitmeid kordi sõjatallermaa. Ja seda meie tahtest sõltumata. Kuid hambuni relvastatud suurriikidel, olgu nad siis idas või läänes, pole õnnestunud meie põlist sünnimaad maailma kaardilt lõplikult minema pühkida. Kuigi see on nende eesmärk olnud. Hoopis vastupidi. Mida alatumad on olnud orjastavate riikide salasepitsused, seda tugevamaks on kasvanud
«Mul tuli meelde, et palksein üldse ei kõlba: vangikongis pole palkidest seinu. Pealkiri tuleb uuristada kaljusse. Peame siia kalju muretsema.» Jim ütles, et kalju on veel hullem kui palgid; ta ütles, et tähtede uuristamine kaljusse kestaks nii pagana kaua, et ta sellega üldse valmis ei saaks. Aga Tom ütles, et laseb mind teda aidata. Siis ta tuli vaatama, kuidas meil Jimiga sulgedetegemine edenes. Aga see oli koledasti tüütav ja. pikaldane töö; polnud lootustki, et rakud mu pihkudest kaovad. Olime vaevalt natukese edasi jõudnud. Tom ütles siis: «Tean nüüd, mis teha. Vajame kaljut vapi ja kurbade pealkirjade jaoks ja võime tabada kaks kärbest ühe hoo- 464 biga. All veski juures on hästi suur käiakivi; toome selle ara, uuristame sinna sisse, mis tarvis, ja teritame sellega ühtlasi suled ja sae.» See polnud just halb mõte; aga käiakivi polnud ka just mitte väike; arvasime siiski, et saame asjaga hakkama
annaabi.ee 
