Blaise Pascal
sellepärast ei olnud mingi teo kaheldamatut lubamatuset nende jaoks olemaski. Nagu ei olnud
nende jaoks olemas ka üldkehtivaid kõlblusmaksiime. Keskaegne teoloogoline kasuistika
eristas ,,surmapatte" ja ,,andestatavaid patte". Lubatu ja lubamatu vahelise piiri
ähmastamisega muutsid jesuiidid kõik ,,surmapatud" ja ilmalikud kuriteod ,,andestavateks
pattudeks".sellel rajanes leebe pihi praktika, mis Pascvali sõnade järgi tõi jesuiitide pihitooli
,,karjakaupa kombelõtvu inimesi".
Tõenäolite arvamuste õpetust kiitsid kasuistid taevani. Nad väitsid, et iga vähegi
autoriteetne õpetlane võib oma arvamust muuta tõenäoliseks, kui kirik vastu ei ole ega seda
hukka ei mõista. Iga inimene võib sellest ,,arvamuste aardelaekast" igaks elupuhuks oma
maitse järgi valida mugava ja kasuliku arvamuse. Iga klassi ja seisuse jaoks lõid kasuistid
vastava tõenäoliste arvamuste süsteemi.