Giuseppe Verdi
sirgjoonelisusega, taunides kompromisse ja järeleandmisi, võitles Verdi ebaõnnestumiste ja
tsensorite omavoli vastu, kinnitades oma äärmist nõudlikkust mitmete ooperite uute
redaktsioonidega ("Macbethi", "Simone Boccanegra" ja "Don Carlose" uued variandid valmisid
18, 24 ja 17 aastat esiettekandest hiljem). Enesekriitika ja vastutustunne jõudsid Verdi viimaseil
eluaastail lausa äärmusse. Kaks aastat pärast "Falstaffi" kirjutas ülemaailmselt tunnustatud
komponist kirjanik Catharina Pigorinile järgmist: "Kuna sündisin Vaesena vaeses külas, siis
polnud mul võimalust saada tõelist haridust: minu käsutusse anti vilets spinett ja varsti pärast
seda hakkasin kirja panema noote. Noodi järel noot, ja ei midagi muud peale nootide! Ongi
kõik. Kõige kibedam on see, et praegu, 82aastasena, kahtlen ma tugevasti väga paljude nende
nootide väärtuses. Ja tunnen südametunnistuse piina ning meeleheidet!"