V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kui selle tiiva külge tinatükk oleks kinnitatud.
Charmolue märguandel tõsteti ta tagasi madratsile < ja kaks toorest kätt sidusid ta laest
allarippuva rihma külge.
«Viimast korda, kas te tunnistate oma süü üles?» küsis Charmolue muutmatu lahkusega.
«Ma olen süütu.»
«Aga kuidas te, preili, seletate siis asjaolusid, mis teie vastu tunnistavad?»
«Ah, armuline härra, ma ei tea!» «Teie eitate siis oma süüd?» «Kõike!»
«Hakake pihta,» ütles Charmolue Pierrafle.
Pierrat keeras vänta, «saabas» tõmbus koomale ja õnnetu tütarlaps karjatas nii hirmsasti, et
seda üheski inimkeeles edasi ei saa anda.
«Pidage,» ütles Charmolue Pierrafle. «Kas tunnistate üles?» küsis ta mustlastüdrukut.
«Kõik!» karjus õnnetu. «Tunnistan; palun, tunnistan üles, halastage!»
Piinamiseks valmis olles oli ta oma jõudu üle hin-
303
nanud. Vaene laps, kelle elu siiamaani oli kulgenud nii rõõmsalt, nii mõnusalt, nii leebelt,
annaabi.ee 
