Platon
P. leiab, et õiglus on indiviididevaheline suhe, mis oleneb sotsiaalsest korrast ja järelikult on
seda parem uurida ühiskonna struktuuris, kui isikliku käitumise omadusena. Kui suudame
kirjeldada õiglast riiki, suudame kirjeldada ka õiglast indiviidi. Õiglus oleks lihtne, kui
inimesed oleksid lihtsad: ,, missugune oleks nende eluviis... eks nad toodaksid vilja ja veini ja
riideid ja kingi ja ehitaksid maju. Teeksid lihtsat tööd ja toidaksid end nisust ja odrast ja
nemad ja nende lapsed pidutseksid, juues omatehtud veini, kandes pärgi peas ja jumalate
kiitus huultel. Elaksid magusas üksmeeles ja hoolitseksid selle eest, et perekonnad ei kasvaks
suuremaks, kui lubavad elatusvahendid, sest nad on valvel vaesuse ja sõja vastu. Nad sööksid,
jooksid mõõdukalt ja niisuguse dieedi juures võib loota, et nad elavad rahulikult kõrge
vanuseni ja pärandavad säärase elu oma lastele." P leiab, et need lihtsad paradiisid ei