VEINITURISM
Mahla
kättesaamiseks viinamarjadest trampisid inimesed jalgadega suurtes savist nõudes.
Vaatamata sellele, et veini segati sel ajal vee, mee või mõningate maitseainetega, oli
juba vaaraode-eelsel ajal olemas valitud ringkond, kes lubas endale paremaid veine kui
teised. Veinide alkoholisisaldus oli sel ajal palju madalam kui tänapäeval, kuid küllalt
kõrge selleks, et teha veini kultuuriline väärtus mõistetavaks. Lõikuspidudel ja mitmetel
religioossetel rituaalidel oli vein peamine pidustusjook.
Umbes 400 aastat e.m.a. arenesid välja suured joomapeod veinijumala Dionysose auks,
mis leidsid aset Akropolise idanõlvadel. Lauldi, tantsiti, mängiti ja joodi ürtidega
segatud veini, mida toodi kaasa amforates ja kitsenahast paunades. Amforatest valati
vein suurde graali, kus see segati veega. Lahjendamata veini joomine oli sel ajal
brutaalne ja tsilviliseerimatu. Lauale toodi vein jalaga, lameda kuju ja kahe kõrvaga
nõus, mida nimetati kyliksiks
annaabi.ee 
