Nietzsche - Zarathustra eeskõne
see ongi looja.-
Kaaslasi otsib looja, mitte korjuseid, mitte ka karju ja uskujaid. Kaasloojaid otsib looja, neid, kes
uutele tahvlitele kirjutavad uusi väärtusi.
Kaaslasi otsib looja, kaaslõikajaid: sest kõik on tal küps lõiku¬seks. Aga tal puuduvad sajad
sirbid: nii kitkub ta välja viljapäid ning on pahane.
Kaaslasi otsib looja ning neid, kes oma sirpi oskavad teritada. Neid hüütakse kord hävitajaiks
ning hää ja kurja põlgajaiks. Kuid põimajad on nad ja pidustajad.
Kaasloojaid otsib Zarathustra, kaaspõimajaid ning kaaspidus-tajaid otsib Zarathustra: mis
tegemist on tal karjade, karjaste ja korjustega!
Ja sina, mu esimene kaaslane, hüvasti! Hästi matsin sind õõn-sasse puusse, hästi peitsin sind
huntide eest varjule.
Aga ma lahkun sust, aeg on möödas. Koidu ja koidu vahel tõu¬sis mulle uus tõde.
Ei ma pea olema karjane ega surnumatja. Ei iialgi enam taha ma kõnelda rahvaga: viimne kord
kõnelesin surnule.