Kolmas laulupidu referaat
peotoimkonna üle, et seal kõik aus oleks ning pidu rikutud ei saaks. Peokomitee omakorda
loobus auvõõraste kutsumisest ja pani selle ülesande ,,Lootusele".
Opositsioonilised ringkonnad ei pidanud Tallinna üldlaulupidu ikka veel vajalikuks ja
propageerisid maakondlikke pidusid. Tallinna toimkonna enesekindel tegutsemine tekitas
Tartu komitees aktiivse opositsiooni. Jakobson pidas Tallinna komitee tegevust kahjulikuks ja
sellele pidi täie jõuga vastu hakkama. Jakobson tahtis pidupresidendi kohale panna M. Veske
ja soovitas tal oma komitee jaanuaris Tartusse kutsuda ja uued otsused teha. Tartu komitee
võttis Jakobsoni seisukohad endale juhtnööriks ja hakkas vastavalt tegutsema. Korraldati
nõupidamine laulupeo asjus, millest võttis osa umbes 20 koorijuhti (peamiselt Lõuna-Eestist)
ja 2 toimkonna liiget Tallinnast (H.Rosenthal ja A.Einwald). Koosolejad arvasid suure
juubeliaasta väärilisema olevat, kui igas kreisis oma laulupidu saaks peetud. Siiski nõustuti