Tõde ja Õigus II Terve tekst
milleks läksid uksekella tõmbama, et peale seda jalgele tuld anda ja kaduda. Paar korda
õnnestus see temp, ilma et oleks teada saadud, kes kõlistab. Aga siis pani härra Maurus vahid
välja ja hoidis ise ühe käega ukse pidemest, teisega võtmest, et võimalik oleks ust silmapilkselt
avada. Aga siis tekkis tal kahtlus, kas ehk poisid ei mängi kõlistajaga kokku, ja nõnda pani ta
Tigapuu ukseavajaks ja asus ise teistele poistele juhiks kõlistajatepüüdmiseks. Ja kui siis
piduplikad tulid kolmat korda kõlistama, avanes uks silmapilkselt ja laskis püüdjad tänavale, kes
tulid ajades kuni Vaarmannide maja õue, kus tabasid kõlistajad. Need hakkasid nutma ja tulid
ühes tabajatega siia, kus nad praegu on. Kui see kõik oli selgitatud, küsis härra Maurus:
,,Kas mul on õigus küsida, mis maja see on, ei või ja?"
,,Jah, härr Maurusel on õigus," oli emand Vaarmann nüüd nõus, ,,aga meie kõik oleme anständi
ja ontli inimesed."