Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused
mõtteviis loodusrahvaste rikkumata mõistusele: oiumees käseb taigakütt Niikal õnnetoova taskupü-
haku ära visata, sest “see sulle õnne too. Õnn igav ole, paksuks tee ... õige nganassaan kõhn ole.”5
Niika mõtleb hiljem, maas vedelevat õnnekuju vaadates, ise edasi:
Käsi kas mäletas teadmamehe sõnu või meenutas mulle mu oma kogemust: õnn, see rumal väheviljakas tunne,
ei kinnistu pikemalt maailmapilti. Või on nagu pidupillak – mida kauemaks jagub viina, seda pikemalt valutab
pea. [---] ma olin kütt, teadsin veidi kindlamini, et õnn peab jääma tabamatuks nagu kõige tumedamat, ilusamat
masti soobel – siis on huvi ja pinget ikka ja jälle laande põigata.6
Romaanis “Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija“ (1993) seostub kannatuse pühitsemine otseselt
kristliku eetikaga. Nikas armastab pisaraid, juba nelja-aastasena on ta jõudnud arusaamisele, et valu
annaabi.ee 
