4. Ahjust tulnud leivad lähevad puhta rätiku alla jahtuma. 5. Lapseootel naine leiva otsa- ja lõpukontsikuid ei söö, muidu kasvab laps ahneks. 6. Meie peres ei alustata uut leiba õhtul. 7. Ei panda leiba lõigatud poolega ukse ja akna poole, siis kaob leivaõnn majast. 8. Leivalt, nagu ka muudelt tervetelt toiduasjadelt, lõikame esimese raasukese koduhaldja vakka. 9. Vanemad inimesed lõikasid ikka leiba rinnal, sydame kohal. Vahest, pidulikumatel puhkudel, teeme seda isegi. Minu loogilise mõtlemisega vanaisa pidas seda ainuvõimalikuks - kuidas muudmoodi kui rinnal neid suuri mitmekiloseid leivapätse vanasti olekski saanud lõigata. Ometi laual oleks see ju lihtsamgi olnud! 10. Kui hakkasin ise juuretisest leiba kypsetama, tajusin leivateo erilist vaimsust. Ei tulnud mõttessegi segada leivakohetust lusikaga nagu kiiret pannkoogitaignat, vaid ikka oma puhaste
19. sajandi alguseks oli lagunenud seni toiminud (pärast Reformatsiooni alguse saanud) süsteem, mil kiriku juurde kuulus nn ladinakool ja selle õpilased osalesid kirikukooris (meenutage Bachi tegevust Leipzigi Thomas-kirikus). Ainult Leipzigi Thomas-kiriku ja Dresdeni Ristikiriku (Kreuzkirche) juurde jäid tegutsema koolid ja koorid, tänini ( -- kuulsad poistekoorid, aga nad ei laula igal teenistusel, vaid pidulikumatel ja muidugi pühadel). Selle süsteemi lagunemise tõttu kannatas ka kirikukooride kvaliteet, 19. sajandil ei oleks keerulisemate polüfooniliste teostega enam hakkama saadud. Huvitav on see, et mõningad kirikute juures tegutsevad koorid sarnanesid pigem lihtsalt kooriühingutele. (Võimalik, et sellised olid ka Hageni asutatud koorid Tallinnas 1820. aastatel). Ja selle jutuga jõuame paljuräägitud Bachi-renessansini. Bachi-renessanss.1829
annaabi.ee 
