nt vaikus ja liikumatus Miinusvõte- millegi tugevalt silmatorkav puudumine (nt alasti olemine teatris) Repliik- ühe kõneleja kompaktne lausung, ühe kõneleja kõnevoor Monoloog- üksikkõne Monodraama- ühe tegelase monologist koosnev draamatekst, nt Smuuli “Polkovniku lesk” Remarktekst- näidenditekst Poeetiline aeg- fiktsionaalse maailma sisene aeg, kujundatud sündmuste aeg Mittepidevus e diskreetsus- pidevusmulje loomiseks kasutatakse mitmeid drama ja teatritehnilisi võtteid Objektiivne kronomeetria- subjektiivne ajakogemus Müüdiline e tsükliline aeg on suletud, ringlev, taaskorduv ja seotud mütopeedilise mõtlemisega Diskursiivne aeg on progresseeruv, tulevikku suunatud, pidevalt edasi liikuv Lavakujundus ehk stsenograafia loob lavastuse füüsilise keskkonna ja visuaalse ilme, viitab tegevuse ajale ja kohale
(annab märku päevaajast, tegevuspaigast, valgusfookusega hajutatakse tähelepanu) ja pöördlavaga (uued tegelased, koht, aeg) Ajakujutuse eritingimused draamas ja teatris: - Olevikulisus etendus toimub siin ja praegu. Ajaühtsuse nõue on viidud äärmuseni. Mida esitatakse, mis sündmusi, mis järjekorras? Alati ei saa olla lineaarne, keegi peab tegema tagasihüppeid, et lugu oleks arusaadav. - Sündmuste esitamise järjekord ja sagedus - Mittepidevus pidevusmulje loomiseks kasutatakse tehnilisi võtteid (tihendamine, kiirendamine, kommentaar, pöördlava). Ajastruktuur luuakse pausidega. Draama kontseptsioonid: · Objektiivne kronomeetria näidendi aeg on üles ehitatud sündmuste järgnevusele. Saame neid järjestada · Subjektiivne ajakogemus kirjeldab tegelase sisemaailma, omane sisedraamale. Võib lisanduda väline mõõde teksti või lavaliste vahendite abil. · Progresseeruv (seotud sündmustega; kas aeg liigub edasi
annaabi.ee 
