Tema tähtsust eesti keele jaoks on hinnatud sedavõrd, et tema sünniaastapäeval, 14. märtsil, tähistatakse Eestis emakeelepäeva. Ta hakkas uurima maailma tekke, inimese olemuse ja ülesannete, elu mõtte ning igavikuprobleemide üle, kuid selgele ilmavaatele ei suutnud ta veel tulla. Ta püüab küsimustele vastuseid leida põhiliselt mõistusele toetudes. Petersoni arvates, peab inimene vaeva nägema õppides, arendades end läbi elu. Pidadest tähtsaks mõistuse täiust, sest mõistus on oluline ja igavene, seda tuleb arendada, täiendada. Üksi oma jõuga ei suuda inimene täiusklikku õnne saavutada, ligimest tuleb aidata, hoolivust üles näidata. Oluliseks pidas ta veel inimese enda juuri, mis on tähtsad, sest ilma juurteta me pole keegi. Ta uskus, et inimese vaim on surematu ja igavene, mis jätab maise keha hauda maha ja jätkab olemasolemist hauataguses elus. Kiriku ja selle traditioonidesse suhtus ta
Tunnete omamine ei tähenda veel head inimest. Kindlasti peab tunnistama, et tegu oli ülitugeva natuuriga, kes suutis pärast kõiki neid kannatusi, mis talle osaks said, end elama jätta. (mõtlen siinkohal stseeni, kus Oidipus on oma naise ema surnukeha juures ning selle asemel, et end surmata, torkab ta omal silmad peast). Põnev on lugejal jälgida piinlemist, kõikumist lootuse ja meeleheite vahel. Tänapäevalgi on suureks väärtuseks Oidipusele omane tahe jõuda asjade juurteni, pidadest kallimaks kallimatest tõde. Teeba elanikke ei paistnud Laiose hukk siiski kuigivõrd kõigutavat. Nad tundsid oma (heale?) kuningale kaasa, kui selgus, millega too oli hakkama saanud ning kes on tema naine. See näitab jällegi, et Oidipus pidi olema hea kuningas, olgugi, et pärast troonist loobumist ta hiljem Teebast välja aeti. Miks hukkus oidipus? Mida mõista Oidipuse huku all? Suri rauk endine kuningas ju teadupärast rahus ja õnnelikuna! Kui
annaabi.ee 
