Giuseppe Verdi
ja Wagneri vahelisi puutepunkte otsida mõlema helilooja sidemetest BerlioziLisztiga. Igal
juhul on see kõik Verdi puhul minimaalne ning kordumatu isikupära on "Carloses" nagu
"Aidas", "Reekviemis" ja "Othellos" väljaspool kahtlust.
1867. aasta tõi Verdile nagu 1840. aastagi rohkelt isiklikke muresid ja kaotusvalu. Varises
manalasse helilooja isa, kellega tal, tõsi küll, hingeline kontakt tegelikult puudus. Verdi suurt
sõpra F. M. Piavet tabas parandamatu haigus. "Don Carlose" esietendusele järgnenud päeval aga
ruttas Verdi Sant` Agatasse, et surmaga heitlevat Antonio Barezzit veel elusana näha.
Kaasaegsete mälestuste järgi viibis Verdi Antonio Barezzi surivoodi ääres tema ,viimse
hingetõmbeni, mängides haige soovil katkendeid "Nabuccost". Populaarse koori "Va,
pensiero" eksoressiivsed helid olevat olnudki viimseks muljeks, mille üllameelne muusikasõber
elust lahkudes kaasa viis.