Krabiämbliklased
taime värvist kas kollaseks, rohekasvalgeks või siis päris lumivalgeks. Eelnimetatud liiki
kutsutakse vahel isegi “valgeks surmaks”. Värvi muutmine ei toimu siiski otsekohe, vaid
võtab mõned päevad aega. Teda võib leida nii
kollastelt hunditubaka, võilille või kuldkinga õisikutelt kui ka valgetelt härjasilma keelõitelt.
Eriti kavala taktika on aga välja arendanud krabiämbliklased perekonnast
PRINARAKNE (Phrynarachne). Nad koovad lehtede pinnale võrgendkatte, mille keskele ise
asuvad, nii et ülalt vaadates meenutavad nad linnu väljaheidet. See pole üksnes maskeering,
vaid on ka peibutis: need ämblikud levitavad ahvatlevat väljaheitelõhna.
Valdavateks krabiämbliklaste liikideks on Xysticus ulmi, keda on ca 35% analüüsitud isendite
arvust ja Xysticus cristatus – 31% isendite arvust. Enamik liike ehk 82% liikide arvust on aga
niisugused, keda on leitud harva ja enamasti üksikisenditena.