Aristoteles ja metafüüsika
sundliikumise seletamisega (näiteks lendulastud vibunoole liikumine). Seda, et peale noole laskmist
vibu enam noole liikumist ei mõjuta, kuid nool liikub ikkagi edasi, selgitas Aristoteles keskkonna
kaastoimega: keha liikumisel mõjutab ta enda ümber olevat keskkonda (näiteks õhku), mis säilitab
mõne aja jooksul võime panna keha liikuma. Seega oli tema sõnul keskkond vahepealne
liikumapanija. Sellega leiti aga probleeme juba hellenismiajastul, kus Johannes Philopon (6. saj pKr)
leidis, et viskaja kehale annab mingi mittemateriaalse liikumapaneva jõu, impetuse (ladine keelest
hoog, hoogsus). Sellest arenes välja impetusefüüsika, mis kokkuvõttes oli siiski vastuolus klassikalise
füüsikaga (impetusetooria järgi tuleb välja, et kui õnnestuks kõrvaldada liikumise taktistused, siis
tähendaks muutumatu impetus liikumist lõpmata suue kiirusega, mitte aga muutumatu lõpliku
kiirusega nagu klassikalise mehaanika järgi).
Kasutatud kirjandus:
Asmus, V
annaabi.ee 
