Kunst avab tee maailma mõistmisele
Üheksateistkümnenda sajandi kirjanikud (ja varasemadki) oleksid justkui pidanud lugejat
lauslolliks, mistõttu oli vaja kõik probleemid viimse detailine lahti nämmutada, samas kui
hiljem suurt menu leidnud avatud novellid (F. Kafka ja A. Valton) eeldavad just lugeja
haritust ning jätavad kõik otsad lahti. Ega tänapäeval saagi kirjutada teost ,,valgele lehele"
kõik tipivad vihjeid sisse nii nagu ka V. Jerofejev ,,Moskva-Petuskis" kas või Goethe kohta.
Ise asi, milliseid mõjutusi lugeja mõistab või on võimeline kogetuga siduma.
Paljud (maali)kunstnikud on vaielnud teemal, kas kunsti tuleb teha kunsti enese nimel või
inimesele. Loomulikult on olemas Suur Kunst, mille mõistmiseks võib kuluda terve elu.
Samas luuakse kunstis tüüpolukordi ja inimesi just selleks, et neid elust ära tuntaks näiteks
don Quijote, don Juan, F. Kafka ,,Metamorfoos" või A. Camus' ,,Võõras" jne ning nende
annaabi.ee 
