Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu
Tegelemine rahvale oluliste rahvuslike probleemidega tembeldati natsionalismiks.
Kõigele lisaks limiteeriti paberipuuduse ettekäändel lugejalähedasemate väljaannete
levikut (Eestis olid loetavamad Sirp ja Vasar, Nõukogude Naine, Noorus ja Edasi).
Tõepärasuse printsiip kui alguses seisis tõde ainult partei poolel, siis hiljem nõuti
elu tõepärast, realistlikku kajastamist kogu tema vastuolulisuses. Stalini isikukultuse
ajal muutus ajakirjandus eriti eluvõõraks, luues pettepilti üldisest heaolust meil ja
pidevast allakäigust mujal. Venemaa eeskujul näiteks tuli fotograafidel pildistada
ajalehe ühislugemisi, kuigi see oli Eesti kirjaoskuse juures olematu. Ja siis heideti
seejuures veel ette, et lugejaid pildistati ajalehe foonil nii, et päismikku sai lugeda
järelikult loeti täiesti halba materjali, kuna kõige sisukam oli ikka esimene lehekülg
oma parteiliste üleskutsetega.
Kriitika ja enesekriitika printsiip tähtis oli, kuidas puudustest kõnelda
annaabi.ee 
