Keskaeg ja varauusaeg
Taoline lähenemine kujunes määravaks Lääne-
Euroopa kultuuri arengus. Üksikisik oli loova tegevuse keskpunkt.
Humanism
Mõiste võtsid kasutusele Firenze õpetajad 14. sajandil. See tähistas eelkõige tegelemist
ajalooga, luulega, moraalifilosoofiaga. See tähendab, et need on ained, mis uurivad inimest.
Keskaja ülikoolides neid ained ei tuntud ega ka õpetatud. Humanistideks hakati nimetama
kõiki antiigile pühendanud õpetlasi. Nad vastandusid teoloogidele ja vaimulikele. Alates
Petrancast hakati humanismi all mõistma inimese ja inimlikkuse väärustamist. Inimest kui
isiksust hakati vabastama kirikute dogmadest. Tekkisid näiteks küsimused ,,Kuidas Maa
tekkis?" Vabastama hakati ka seisuslikest normidest ja ilmaliku võimu alt. Nii kirjanduses kui
ka ajaloos sai tähtsaks algupärandite lugemine, tagasipöördumine allikate juurde. Sellega
pandi siis alus filoloogilisele teksti kriitikale ja ajaloo allikate kriitikale. 14. sajandi humanistide
eeskujuks oli Cicero
annaabi.ee 
