Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010
mäenõlva vahel. Sellega tunnustati looduse metsikut ja kontrollimatut külge, mis äratas nii
imetlust ja uudishimu kui hirmu. Metsikut loodust toodi aeda ka vaadete kaudu (Villa d'Este jt):
mäed, jõeorg, tasandik. Seetõttu oli oluline et aed asuks ümbritsevast maastikust kõrgemal.
Hilisem renessansiaed (16. saj) oli keerukama kujundusega: muudeti reljeefi, ehitati treppe ja
terrasse, tehti purskkaevusid ja skulptuure. Terrasseeritud aeda (Villa La Petraia - vt Aiakunst
läbi aegade I, lk 65) oli võimalik vaadelda nii ülalt alla, mil avanes aia kujunduse korrapära, ja ka
alt üles liikudes, mil iga aia erinevad osad avanesid üksteise järel.
Aia erinevaid osi võis ühendada ka veega - nii visuaalselt kui kontseptuaalselt. Purskkaevud,
tiigid, veekanalid. Kui aias leidus allikas või akvedukt, kust veevool alguse sai, oli stiliseeritult
annaabi.ee 
