Erinevaid õnnekäsitlusi Balzaci romaanis “Isa Goriot”
käitumise pärast tegelikult häbi on. Tavaliselt kahjuks osataksegi midagi või kedagi alles siis õiglaselt
hinnata, kui seda enam ei ole.
Teoses kohtab ka tegelast nimega Vautrin, kes esmapilgul jätab mulje lihtsast pansionaadi
elanikust, kellele valmistab rõõmu luuletamine ja teistele nõu andmine, kuid tõde tuleb alati
päevavalgele ja peagi saadakse teada tema minevikust. Minevikus on ta aga õnne leidmiseks tegelenud
paljude valede ja petmistega, mis kõik aja möödudes välja tulid. Seega ei lõppe õnne otsimine valedest
kohtadest kunagi hästi. Sellegipoolest jättis tegelane väga sümpaatse mulje, kuna tema suutis täiesti
tavalises igapäeva elus näha rõõmu oma enda rahulolus, mis tegelikult ongi peamine. Materiaalsusega
kaasnev rõõm ei saaks kunagi olla nii hea, kui enda rahulolust tulenev rõõm.
Balzaci teoses ilmnevatest õnnekäsitlustest paljud siiski seotud raha ja staatusega, kuid üpriski