ühiskonna probleemide ning peresiseste konfliktide üle. Aeg on edasi läinud, aga inimene pole selle ajaga muutunud, ega muutugi. Vanemad ei pruugi aru saadagi kui hooletutes kätes nende laps võib olla ja nagu näha, siis sellised situatsioonid võivad halvimal juhul lõppeda traagiliselt. Teose sisu võtab hästi kokku etenduse kavalehel olev tsitaat -,,traagiline lugu, kus vanema põlvkonna moraalituse ja petlikkuse eest maksavad saatuslikku hinda järeltulijad." Järelemõeldes etenduse üle tuleb selle tsitaadiga nõustuda ning raske ongi midagi enda poolt lisada. Kahjuks ei ole ma küll Vihmari esimest lavastust sellest teosest näinud, kuid arvan, et teine lavastust sellest oli küll vaatamist väärt ning nagu ta ise ütles kommentaarides oma viimase lavastuse kohta, et tavaliselt lavastaja õpib midagi igast oma lavastusest ning seekord sai ta mingitele väga tähtsatele asjadele pihta.
populaarseks. Tema küpse maailmanägemuse sügavus ja traditsioonilise vormi kasutamine mõjutas mitmeid teisi poeete. Tegelikkus paneb ta kirjutama ka sõjavastaseid luuletusi, kus ta ei tähista mitte vaeva väliseid põhjuseid, vaid selle üleüldiseid kannatusi. Kui Underi siseelu oli tasakaalustunud ja isiklik elu rahunenud, tutvus ta ekspressionismiga. Kui poeedi ema haigestus, ilmus ta luulesse mõtisklusi elu ja surma kohta. Ka esitab ta küsimusi elu petlikkuse ja inimlikkuse kohta. Hilisemas luules on kesksel kohal koduigatsus ning mälestused. Väljenduslaad muutus lihtsamaks kuid pingeliseks. Underi loodus- ja armastuslüürika on silmapaistval kohal tolleaegses kirjanduses ja pakuvad lugemisrõõmu ka tänapäeval. Under oli keskne liige "Siuru" rühm, mis toetas eelõhtul Eesti iseseisvuse uus kirjanduslik liikumine, näiteks ekspressionismi ja futurism. Ta oli Eesti Kirjanike Liidu
rahuldust pakkuv kirjanik. Varases perioodis oli Marie Underi jaoks põhiline teema loodus- ja armastuslüürika, kuhu ta tõi õnneliku armastuse ja selle hingelised ning meelelised rõõmud. See mõjus alguses tema kaasaegsetele, kes polnud sellega harjunud, ehmatavalt. Loodusteemast ei kaugenenud ta kunagi eriti, see teema oli talle südamelähedane ja seda on näha ka tema luuletustest. Kui poeedi ema haigestus, ilmus ta luulesse mõtisklusi elu ja surma kohta. Ka esitab ta küsimusi elu petlikkuse ja inimlikkuse kohta. Hilisemas luules on kesksel kohal koduigatsus ning mälestused. Väljenduslaad muutus lihtsamaks, kuid siiski Underile omaselt ärevaks ning pingeliseks. Hiljem pöördus Under inimeste õnneotsingu ja moraalsete probleemide poole. Ta kahtleb inimese õiguses õnnele kannatavas maailmas. Tegelikkus paneb ta kirjutama ka sõjavastaseid luuletusi, kus ta ei tähista mitte vaeva väliseid põhjuseid, vaid selle üleüldiseid kannatusi.
annaabi.ee 
