Juhan Viidingu luuleraamat
miks nad ei hõiska miks ei tõsta tuju
miks karjakaupa simmanil ei käi
ta ellu äkki ilmus püha kuju
sest hetkest püha tema ellu jäi
Ma olen inimene
Ma olen inimene. Keset tuba seistes
ja keset päeva, keset toimetust
ma nõnda tundsin. Eneses ja teistes
on palju ühist, väga palju ühist.
Ja kõik me, ühised, me teame seda.
Me teame oma olemise nägu.
On asju, mis ei saagi ununeda.
On elusid, mis ongi unenägu
Oma särk on kõige ligedam
Mu särgid nööril pesupulkadega,
nad minust tühjad, lahti nööbitud.
Üks nendest homme kohtub hulkadega,
nii mõnes neist on kuskil ööbitud.
Oo, milleks, milleks, härmatanud särgid,
te siit ei lenda, vabaks lõksudest?
Tean vastust: saatus see ja aja märgid,
ei jätku tehnilistest nõksudest.
Vana mehe laul
Seda õnne kõik ei aima,
mis on vanal mehel siis,
enne surma kui saab õnnistust
ta veider eluviis;
kuigi maalitud on kolle,
annab sooja tuli jaa!
annaabi.ee 
