Kevad (luulekava)
õrn aimus küllusest, mis veel kaugel, (Under 2007: 27)
aga lihtsameelne hing
-kuis võis ta seda kaksikpidikõnet mõista. (Under 2007: 510)
Nüüd laulda ainult õitest, päikesest,
mu meel on võlut kuldsest kevadest (Visnapuu 1993: 47)
Võililled! meelest unus
päitsik! (Visnapuu 1998: 208)
Uut värvi oli võtnud pohlaleht
ka sammal oli jälle pesueht,
vastsündind niisket rohtu aiast tõin,
toas esimese kärbse surnuks lõin (Under 2007: 450)
Kes sääl leivakandvaks künnab vagu
see ei saa sest mõistatusest jagu (Under 2007: 510)
Ma muretumalt vilistades lähen,
ning puistab õielehti mulle pähe
üks tuulehoog (Visnapuu 1998: 289)
Suur nire väikseid joob ja uusi loob,
maa suu on avali, ta kõik nad joob (Under 2007: 450)
annaabi.ee 
