Johann Gottlieb Fichte
Fichte
meetodit, milles esinevad mõningad dialektilised jooned, nimetatakse ,,antiteetiliseks", sest
antiteesi Fichte tegelikult ei tuleta teesist, vaid asetab sellega kõrvuti kui vastandi.
Filosoofilise teadmuse allikaks on intellektuaalne kaemus kui vahenditu, otsene teadvus
sellest, et ma toimin ja kuidas ma toimin.
Kultuur kui väliste ja sisemiste suhete kujundamine mõistuse kaudu on inimese lõppsiht,
millele läheneb ajalugu. Mõjutused Pestalozzist, arendas Fichte rahvus- ja
sotsiaalpedagoogikat. Üksikud rahvad omavad tähtsat ülesannet kogu kultuuris, seepärast
peavad nad kõigi abinõudega säilitama oma rahvuslikku omapära ja poliitilist iseseisvust.
Riigi tähtsaim ülesanne on rahvustunde äratamine ja selle eest hoolitsemine. Fichte oli kuulus
ka kõnemehena, peale seda, kui ta pidas Berliinis oma ,,Kõnedes saksa rahvale" (1807-1808)