Viivi Luik "Varjuteater"
ning ükski paik ei erine teisest täielikult. Raamat kätkeb endas kohati väga detailseid
sündmuste kirjeldusi, mis on segatud Luige arvamuse ning minevikumälestustega.
Paljud ebaõnnestumised, näiteks korralike küttesüsteemide puudumine korteris või
rahakotivargus, on kirjaniku jaoks lihtsalt järgmised analüüsiobjektid. Need pole teda
rivist välja viinud, vähemalt raamatust seda ei peegeldu, ega pannud elule
pessimistlikumalt vaatama. Igasugune sündmus on lihtsalt järgnev õppetund. Ta ei
virise halbade olude üle, samas pole emotsionaalne heade juhtumiste korral - need
muudavadki raamatu kirjandiks. Minu meelest jääb lugejal suurepärane võimalus ise
tundeid juurde mõelda, sest selline mõneti kuiv kirjastiil soodustab fantaasialendu
ning ärgitab mõtlemist.
"Varjuteater" oleks justkui kirjutatud natuke kurva alatooniga. Nukrameelsust rõhutab
isa surm, mida on põgusalt kirjeldatud viimastel lehekülgedel
annaabi.ee 
