Eesti kirjanduse ajalugu II
(Kommertsgümn), asus õppima ka TÜ-s ajalugu. Õpingud ei kestnud väga kaua, 1943
mobiliseeriti ta saksa sõjaväkke ja põgenes Hiiumaa kaugu Rootsi. Püüsid mingil määral
õpinguid jätkata Rootsis, kuid need jäid katki. Ta hakkas elama aktiivset seltsi- ja kultuurielu.
Ta osales pagulasorganisatsioonide töös. Töökohad tal varieeruvad ja on pikka aega
juhuslikku laadi. 1966 saab ta tööle Baltiarhiivi juhataja ja sellest kujuneb tal püsivam
töökoht. Stockholmis töötab ta kuni pesnionile jäämiseni.
Ta range rahvusliku joone juurde kuulus ka see, et ta pikka aega Eestit ei külastanud. See oli
kuidagi isiklikult traagiline valik, sest ta ema elas Eestis. Ta ei näinud oma ema aastakümneid
(1944-1990), siis ta tuli Eestisse. Sellest 1990 aasta tulemisest kujube nii ta enda kui ka
kultuuri jaoks suur sündmus. Sel korral antakse ka talle Juhan Liivi nimeline luuleauhind.
Lepiku kohta on kõige asjalikum lugemine Arvo Mägu lühimonograagia.
· 1946 Nägu koduaknas