KEELATUD SUHTED
loobunud paganlikest rituaalidest. Sama moodi on kirjeldatud ka mõisnikke ja nende endi
kombeid, tihti manitsuse vormis.
Mõisas maksis teine kõlblus, kui külas. Herraste juures maksis põhjusmõte, et sugulik ühendus
orjadega ei häbista. Nad sundisid tüdrukuid ja noorukuid võimuga oma himusid orjama. Teised
said sedasamma kätte ähvarduse ja kullaga.
J. Chr. Petri kirjutab: “Üks teine mõisnik tarvitas ikka saunas käies oma talutüdrukuid, üht teise
järele pesijaks, kus ta nende puhtuse oma lihahimule ohverdas. Üks nendest, kelle kätte järg tuli
ja kes härra kurja nõu ette aimas, võttis omale terava noa ligi, millega ta härrale, kui see ta pääle
tungis, nii sügavalt kehasse torkas, et see saadud haavadesse suri”, aga ka “Suvel ja talvel käivad
nad häbita üheskoos saunas vihtlemas ja jões suplemas – ja ei mõtlegi teineteisele oma alastust
varjata