Koprad ei pelga inimasulate lähedust, kus nad teevad talunikele ja metsameestele iseäranis suurt meelehärmi. Tänapäeval pole mingi haruldus, kui kobras tegutseb isegi väikses metsaojas või kuivenduskraavis. Tegelikult on inimene ise oma järjest hoogsama majandustegevusega seda konflikti soosinud. Kuivenduskraavid ning süvendatud ja sirgeks kaevatud jõed on kobrastele ideaalne ehitusplats, kuhu ilma suurema vaevata pais ning kuhil rajada. Sageli pole kuhilat vajagi, sest pesaurgu on hea uuristada inimese kuhjatud kõrgesse kaldavalli. Toitu ja rahulikku elu jätkub säärastes paikades tavaliselt kauaks. Koprakahjustusi võib laias laastus jagada kolmeks: üleujutused, näritud puud ja õõnestatud kaldapealsed. Kui kaks esimest on silmaga näha, siis viimast tajume sinna sisse kukkudes. Mida teha, kui kobras on end inimvaldustesse sisse seadnud ning heinamaa või metsaaluse üle ujutanud? Põhimõtteliselt on kaks võimalust: kas
Toidujäätmetes leidub kärbeste ja lühitiiblaste vastseid ja tõuke. Pesakäiku hakatakse uuristama või vana pesa puhastama aprilli teisel poolel. Noka abil murendatud-kobestatud pinnas surutakse jalgade ja keha abil väljapoole, misläbi ilmselt 12 moodustuvadki sooned pesakäigu välimise osa külgedel. Uut pesaurgu uuristatakse vähemalt nädalapäevad ja seda teevad mõlemad paarilised, kusjuures isalinnu nokatipp on töö lõppedes ilmselgelt rohkem kulunud. Samal ajal võib näha ja kuulda mängulende, mil tõustakse kõrgemale kui tavalise, võimalikult veepinna ligidal kulgeva lennu puhul. Paaritumise ajal istub emaslind oksal, isane laskub temale lühikese rappelennu järel. Keskmiselt mai alul on pesas 58, enamasti seitse portselanvalget lühiovaalset muna, teises
annaabi.ee 
